See mitmeaastane liik on mõeldud väikestesse alpinaariumidesse. Põõsasja taime kõrgus 15-30 cm, lehed tumerohelised, pika lehevarrega, sõrmjagused, väikesehambulised, koondunud juurmisesse rosetti, mille keskelt kasvavad välja rohkearvulised, üldjuhul harunemata varred, mille igas tipus on üks suur, kuldkollane, erk õis. Õied on laiad, tihedad, sarnanevad suurele tulikale. Taim õitseb mais- juunis, mõnikord ka juulis. Vili - kaun, milles on väikesed seemned.
Mitmeaastane taim Ranunculaceae perekonnast.
Päritolu: Bhutan, Põhja-Myanmar, Nepal, Sikkim (sood, mäginiidud).
Õie värvus: kuldkollane.
Lehestik: ümar, põhilehed 3-5-osalised, sakilised, tumerohelised.
Õistaime kõrgus: 20 cm.
Taimede vaheline kaugus: 30 cm.
Looduslik õitsemisperiood: juuni-juuli.
Talvekindluse tsoonid: Z4 - Z7.
Mullanõuded: niiske, keskmise viljakusega.
Kasutamine: kiviktaimlasse, õitsva potitaimena.
Istutage koos kiviktaimlasse jahedasse niiskesse pinnasesse või teeradadele Caltha palustris var. alba, Iris setosa var. canadensis ja Juncus filiformis "Spiralis".
1,0 g = 1300 seemet.
Kasvukoht: vaatamata sellele, et looduses kasvab kullerkupp poolvarjulistes kohtades, soovitatakse kultuurtaimena teda kasvatada avatud, valgusküllastes kohtades põõsaste või puude ees, suurte laikudena murus, üksikeksemplaridena kivide vahel. Kasvamise ja õitsemise ajal tuleb teda mulla kuivamise korral kasta. Tõusmed vajavad kastmist ja harvendamist. Kullerkupud talvituvad suurepäraselt, nad ei vaja talvekatet. Ühel kohal võib kullerkupp kasvada väga pikka aega.
Muld: kullerkupud on väga plastilised, ning kasvatades neid kultuurtaimena, ei vaja erilisi agrotehnilisi võtteid. Ka looduslikud tingimused pole kullerkupu jaoks mitte alati ökoloogiliselt ideaalsed. Kullerkupu kultiveerimisel on sobivamateks kerged või keskmised liivsavimullad, struktuursed, tõstetud huumusesisaldusega mullad. Kullerkupp kasvab hästi toitaineterikastel, mehaanilise koostise poolest kergetel muldadel, mille happesus on neutraalse lähedane. Siiski kasvavad kullerkupud ka huumusvaestel muldadel. Neile on kasulik lehemulla, turba ja liiva segu. Mullasegusse võib lisada sfagnumit, mis, imades vett, aitab hoida niiskust paremini, kui lihtsalt muld. Mitmeaastaste kullerkuppude alust mulda ei kaevata pika aja jooksul ja see vajab rohimist. Enne kullerkupu istutamist tuleb maa korralikult puhastada seal enne kasvanud taimede juurtest ja risoomidest. Kullerkupule on heaks istutamiskohaks madalad künkakesed, või lihtsalt peenrad erineva kuju ja suurusega kivide taustal. Kunstlik reljeef parandab mulla õhustatust. Luuakse tingimused, mis takistavad seisva vee olemasolu. Lubjakivi, kui põhiline kunstliku reljeefi osa, alandab mulla happesust ja parandab kasvutingimusi. Seemnete külviks ja seemikute kasvatamiseks soovitatakse valida kergem muld, mille komponentideks on turvas ja liiv suhtes: kaks osa turvast, kaks osa liiva ja üks osa mulda.
Hooldus: seisneb rohimises, kastmises, mulla kobestamises. Põõsast 10 cm kaugusel tohib mulda kobestada mitte sügavamalt kui 3-5 cm, kuna taimel on palju pindmisi juuri, mis võivad saada kahjustatud. Mulda peab pidevalt multšima turba- või kõdukihiga. Taime heaks arenguks on vajalik süstemaatiliselt raputada toitaineterikast mulda põõsa alusele. Kullerkupp armastab niiskust, seepärast lõpetatakse kastmine alles sügisel. Selleks, et saada teistkordset õitsemist, tuleb äraõitsenud õied eemaldada. Taim on külmakindel, seepärast talvitub katteta. Ühel kohal võib kullerkupp kasvada ilma ümberistutamiseta kümme aastat või enamgi, peale mida on soovitatav põõsas jagada ja istutada uude kohta. Kullerkupu lehed on dekoratiivsed kogu hooaja jooksul. Septembris- oktoobris lehed surevad, ning alles siis võib nad maha lõigata, jättes alles mullapinnast 2-3 cm pikkuse osa. Need jäävad kaitsma varre keskosas paiknevat kasvupunga. Sellest pungast kasvab järgmisel aastal õievars. Kui lõigata ära lehed, mis pole vegetatsiooni lõpetanud, nõrgestab see oluliselt punga, ning järgmisel aastal ei saa me korralikult arenenud õiekandjat.
Haigused ja kahjurid: kullerkupud on tugevad ja elujõulised taimed, ning haigused neid praktiliselt ei kahjusta. Taimede seisundi parandamiseks soovitatakse varakevadel töödelda taimi puutuhaga, kevadise kasvu ergutamiseks väetada lämmastikväetistega, edaspidi aga kasutada kompleksväetisi. Õitsemise alguses soovitatakse taimi piserdada Epini lahusega (10 tilka 1l vee kohta). Seenhaiguste profülaktikaks soovitatakse eemaldada sügisel vanad surnud lehed. Paljundamine: seemnetega, risoomi jagamise teel ja pistikutega. Seemned külvatakse kohe peale korjamist, või siis talve alla avamaale või kasti. Kevadise külvi korral on vajalik 3-4 kuu pikkune stratifikatsioon temperatuuril +2..+4°C. Tõusmed ilmuvad kevadel (seemned idanevad raskelt, tõusmed pole ühtlased). Mulla kuivades vajavad tõusmed kastmist, kindlasti tuleb tõusmeid varjutada. Peale teise pärislehe ilmumist pikeeritakse seemikud üksteisest 8-10 cm kaugusele. Alalisele kasvukohale istutatakse taimed teise, kolmanda või neljanda kasvuaasta kevadel. Esimesel kasvuaastal ilmub üks õievars ühe õiega. Aastatega õievarte hulk suureneb, sageli nad ka harunevad. Esimesena puhkeb õitsele tipmine õis, samal ajal ilmuvad külgharudele uued õiepungad. Peavõrse harunemine tõstab taime dekoratiivsust. Seejuures pikeneb ka taime õitsemise aeg. Ühel kohal võib kullerkupp kasvada ilma ümberistutamiseta kümme või enamgi aastat, kasvades iga aastaga suuremaks. Peale kümmet aastat tuleb taim jagada ja istutada uude kohta. Just ajal, kui taime elujõud on väga hea (umbes viie aastane), tuleks teda paljunada, jagades teda osadeks. Vanu, nõrgestatud taimi paljundada ei tasuks. Põõsaste jagamiseks on parim aeg augustis, septembri alguses, kui järgmise aasta võrsete pungad on juba moodustunud, ning on ka veel piisavalt aega enne talve, et taim jõuaks juurduda. Emataim tuleb välja kaevata, raputada juured mullast puhtaks, juuresüsteem korralikult pesta. Taim lõigatakse noaga mitmeks osaks. Istutuseks lõigatud osade suurus pole oluline. Tähtis on, et igal osal oleks mõned võrsed koos juurtega. Lõigete pind tuleb töödelda kaaliumpermanganaadi lahusega. Häid tulemusi annab ka lõikepinna töötlemine puutuhaga. Ettevalmistatud istutusmaterjal ei tohi ära kuivada. Nad tuleb kiiresti maha istutada, istutuskoht peab olema ettevalmistatud juba eelnevalt. Istutamisel peab juurekael jääma mullapinnast 2cm võrra sügavamale. Taimedevaheline kaugus istutamisel 30-40 cm. Lehed lõigatakse ära, uute lehtede kasvamine algab kaks nädalat peale istutamist. Pistikuteks kasutatakse kevadel ilmunud noori võrseid, või suviseid rosette mullaaluse varreosaga. Kullerkupp reageerib hästi mineraalväetistega väetamisele.
Kasutamine: kullerkupu üheliigilised istutused on väga dekoratiivsed suurte laikudena maastikukompositsioonides. Väga hästi sobivad kullerkupud kokku kividega, mis ideaalis peaksid imiteerima looduslikke kivipudemeid. Selliste kompositsioonide loomisel võib soovitada kullerkupu kaaslasteks madalaid pinnakattetaimi. Esiplaanil madalad mitmeaastased pinnakattetaimed, nende taga kullerkupud, kaugemal aga veel kõrgemad, hilisemal ajal õitsevad mitmeaastased taimed, mis on dekoratiivsed nii lehtede värvi kui ka kuju poolest. Künkakestel sobib kullerkupu kaaslaseks, esiplaanile, bergeenia. Üks hinnalisemaid kullerkupu omadusi on see, et temast saab valmistada kordumatuid, pikka aega närbumatuid, kimpe. Kullerkuppudest valmistatud kimp on maaliline ja ainulaadne.
Kaaslased: efektne koos mahooniatega, enelatega, sirelitega. Istutamisel tuleb arvestada sellega, et kullerkupud kaotavad suve keskpaigas oma dekoratiivsuse, seepärast soovitatakse neid istutada mõne teise, madalama taime taha. Dekoratiivsed on kooslused padjandtaimedega, mis on siis esiplaanil. Koos kullerkuppudega võib kasutada erinevaid kellukesi. Kullerkuppude ette võib istutada pinnakattetaimi: hõbe-kadakkaer, põld-kadakkaer, Biebersteini kadakkaer, grimmi eedelveiss. Pinnakattetaimedena võib soovitada veel Ewersi kukeharja, mille kõrgus on kuni 20-25 cm, ning mis õitseb juunist juulini kuu aja jooksul, ning ka värd-kukeharja.
Töötame plaani järgi.
Aprill. Võtame ära sügisestelt külvidelt kuuseoksad või muu kattematerjali. Multšime kullerkuppude põõsaalust mulda. Väetame lämmastikku sisaldava väetisega. Kuu lõpus jagame põõsa.
Mai. Pikeerime tõusmed. Rohime. Kuiva ilma korral kastame mulda. Kontrollime, kui hästi on muld kullerkupu põõsa all multšitud. Kuu alguses jagame suureks kasvanud põõsad. Kannatmatult ootame õitsemise algust.
Juuni. Peaaegu kogu töö seisneb kastmises ja rohimises. Üritame kullerkuppu pistikutega paljundada. Naudime õitsevat taime ja teeme fotosid.
Juuli. Vajadusel rohime. Raputame põõsa alusele värsket mulda. Arutame, kuhu võiks istutada uue kullerkupu ja kuidas kujundada istutuskohta.
August. Vajadusel seome tugevate vihmadega maha vajunud taimed üles. Korjame seemneid. Rohime. Jagame suureks kasvanud põõsast. Istutame taime koos suure mullapalliga uude kohta. Kuu lõpus istutame alalisele kasvukohale ümber kasvanud isekülvid ja eelmise aasta seemikud.
September. Kuu alguses ümberistutame kullerkupu (ja eelmise aasta isekülve) uuele kasvukohale. Jagame suurekskasvanud põõsast. Jätkame seemnete korjamist. Külvame seemneid.
Oktoober. Lõikame taime maapealse osa ära. Lisame mulda tuhka. Multšime kompostiga. Külvame seemneid. Soojustame külvid turba või kuuseokstega. Valmistame ette vaod talvealuseks külviks.
November. Kui ilm lubab, siis külvame seemned varem ettevalmistatud vagudesse.